Ajalugu

Tõenäosusteooria on oma alguse saanud õnnemängudest. Esimene teadaolev tõenäosusi uuriv raamat on Geralamo Cardano (1501-1576) poolt 1663 aastal avaldatud "Liber de Ludo Aleae" ("Raamat õnnemängudest"). Matemaatilise tõenäosusteooria arengu alguseks võib aga pidada prantsuse aadliku ja õnnemänguri Chevalier de Méré poolt püstitatud ülesannete lahendamist Blaise Pascal'i ja Pierre de Fermat' poolt aastal 1654. Aadlik oli üsna aktiivne hasartmängur, kelle lemmikmänguks oli täringumäng. Tüüpiliselt vedas ta kihla selle peale, kus nelja viskega pidi saama vähemalt ühe "kuue". Mis on selle tõenäosus?

---

Esimene ülesanne: Méré oli täringumängu mängides märganud, et nelja täringuviskega ühe "kuue" saamise tõenäosus on suurem kui 1/2, kui aga ta tegi panuseid sellele, et täringupaari viskamisel 24 korda tuleb vähemalt üks "kuute" paar, tundus talle, et võidu tõenäosus oli väiksem kui 1/2. Seetõttu tahtis ta teada, mitu viset on vaja selleks, et vähemalt ühe "kuuepaari" tulemuse tõenäosus oleks vähemalt 1/2. Pascal näitas, et selleks kulub 25 viset. Miks?

---

Teine ülesanne: Kuidas jagada ausalt raha, kui panused on tehtud mängudeseeria võitmise peale ning mingil põhjusel tuleb seeria katkestada. Näiteks, kui mündiviske mängus on kaks mängijat, mängu võidab see, kes viskab esimesena kolm "kulli" (või vastasena vastavalt kolm "kirja"); mingil põhjusel mäng katkestatakse olukorras, kus on sooritatud kolm viset, millest kahe tulemuseks oli "kull" ja ühe tulemuseks "kiri". Pascal ja Fermat leidsid korrektse vastuse, kusjuures kumbki lahendas selle küsimuse eri lähenemisviisil.